Kui te imestate, miks terve maailm veel ei naudi innukalt taimseid, planeeti säästvaid toiduaineid, siis pole vaja kaugemale vaadata tavapärastest kahtlusalustest: liha- ja piimatööstustest.
Uus Stanfordi ülikooli uuring on näidanud, kuidas loomi ja loodust ära kasutavad ettevõtted suruvad kasumlikkuse nimel välja rohelisema toitumise, peamiselt tänu sellele, et ahmitakse toetused endale. On äärmiselt oluline, et liha ja piimatoodete alternatiivid muutuksid populaarseks, kui inimkond soovib reageerida ja pöörata kliimakriisi tagasi.
ÜRO on juba öelnud, et lihatoetuste kärpimine võiks olla mängumuutja. Eelmisel aastal leidis Oxfordi ülikooli uuring, et alla veerandi maailma põllumajandustoetustest suunatakse tervislike ja jätkusuutlike puuviljade, köögiviljade, kaunviljade ja pähklite kasvatamisse. Teisisõnu toitudesse, mis on tegelikult kasulikud meile ja meie keskkonnale.
Stanfordi uuringus selgub,et: “Mõjukad, huve esindavad isikud kasutavad oma poliitilist mõju süsteemi muutumatuna hoidmiseks ja tehnoloogiliste uuenduste poolt loodud konkurentsi takistamiseks.” Uuringu kaasautor, professor Eric Lambin, kes koostas koos kolleegi dr Simona Vallone’ga analüüsi ELi ja USA toetuste, lobitöö ja poliitikate kohta, lisas: “Loomakasvatussektori võim, nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas, ja nende poliitiline mõju on lihtsalt hiiglaslik.”
Ajakirjas One Earth avaldatud uuring näitab, et ELi lihakasvatajad said 1200 korda rohkem avalikke vahendeid kui taimsete toodete või kultiveeritud liha tootjad. Samas kui liha tootjad kulutasid lobitööle kolm korda rohkem kui need grupid. USAs anti lihakasvatajatele 800 korda rohkem avalikke vahendeid ja liha tootjad kulutasid oma roheliste alternatiividega võrreldes lausa 190 korda rohkem lobitööle.
Lambin lisas, et “hämmastavad takistused”, mis takistavad liha ja piimatoodete alternatiivide tavapäraseks muutumist, olid seotud avaliku poliitikaga, mis toetab ülekaalukalt toidusüsteemi, mis inimeste ja planeedi tervise kaitsmise ja hoolitsemise asemel seda tegelikult hoopis halvendab. Seoses kliimakriisi, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja mõnede terviseprobleemidega ütles Lambin, et me kõik tegelikult teame, et see on tõesti osa probleemist.
Teadlaste sõnul peaks poliitika tagama, et loomsete saaduste tegelik keskkonnakulu kajastuks hinnas, mida inimesed nende eest maksavad – kaasa arvatud lihamaks, millega võiks aastas säästa 1 miljard tonni süsinikdioksiidi. Raha võiks suunata alternatiivide uurimisse ja tarbijate harimisse.
Sildistamise seadused on samuti olnud kahjuliku mõjuga. Kuigi Euroopa lihatööstuse lobitöö ebaõnnestus katses keelata alternatiivsetel lihatoodetel kasutamast L-sõna (USA kaalub neid sunniviisiliselt märkima sõna “imitatsioon/jäljendus”), peavad piima- ja juustu alternatiivid järgima, et ei oleks kasutatud terminit piim. Samal ajal aga selgitavad riiklikud toitumis suunised harva kahju, mida liha ja piimatooted planeedile tekitavad: vaid nelja ELi liikmesriigi omad 27-st loovad seose – samas kui USA ei maini seda üldse.
“Uuele sektorile tuleb anda võimalus laieneda ja efektiivsust suurendada,” ütles Lambin, viidates võrdsete võimaluste puudumiste üle. Pärast seda saavad hinnata tarbijad, kas neile meeldib see või mitte, ning teadlased saavad hinnata, kas see on tõesti parem keskkonna ja tervise jaoks. Kuid kui see ei suuda isegi areneda sellel määral, kus me saame teha selle hinnangu, siis on tegemist kaotatud võimalusega üleminekuks jätkusuutlikule toidusüsteemile.”
